Naiste ja meeste karjäär

Sooliselt segregeeritud tööturg tähendab naiste ja meeste koondumist majandustegevuse eri valdkondadesse ning tasanditele, kus naisted töötavad teatud kutsealadel (horisontaalne segregatsioon) ning asuvad hierarhia madalamatel astmetel (vertikaalne segregatsioon).

Horisontaalne segregatsioon tähendab naiste ja meeste koodunumist ülekaalukalt teatud naistele/meestele omaseks peetavatesse tegevusvaldkondadesse. Avaldub selles, et naised on koondunud nn naiselikele aladele nagu tervishoid, sotsiaaltöö, haridus, kultuur, kus on reeglina madalamad palgad;  mehed aga tehnilistele aladele, transporti, ehitusse jne, kus ka palgad on reeglina kõrgemad. Põhjused peituvad mitte otseses diskrimineerimises vaid üldjuhul tavades, mis põhinevad stereotüüpsetele ja eelarvamuslikele arusaamadele naiste ja meeste rollidest ühiskonnas. Horisontaalseks segregatsiooniks võib pidada naiste suuremat koondumist avalikku ja meeste koondumist erasektorisse, nt 2004. aastal töötas meestest avalikus sektoris 17% ja erasektoris 83%, kusjuures naistest töötas avalikus sektoris 34,1% ning erasektoris 65,9%.

Vertikaalne segregatsioon avaldub meeste domineerimises kõrgematel  suurema võimu,  hüvede/lisatasude ning kõrgema palgaga juhtimistasanditel.

Juba põgus pilk statistikale ning uurimistulemustele räägib selgelt keelt sellest, et kuigi naised on Eestis meestega võrreldes keskmiselt kõrgemalt haritud, jääb tippkarjäär ja kõrgem juhtimise tasand  neile suuresti kättesaamatuks. Selleks piisab põgusa pilgu heitmisest  võimu keskustele nagu riigikogu, valitsus, suurfirmade juhtkonnad, teadus- ja arendustegevuse tipptasemed.

*Riikogu on naisi 19%. Riigikogu komisjonide koosseisudest nähtub, et osa riigi funktsioone on otsekui enesestmõistetavalt kuulutatud feminiinseiks – need on sotsiaal-kultuurilised ja rahvastikuga seotud funktsioonid;  osa aga maskuliinseiks, st valdkonnad, mis on seotud suurema ühiskondliku prestiižiga, raha ja võimuga: st rahandus, sise- ja väliskaitsega. Riigikogu komisjonides on olnud ja on naisterohkemad sotsiaalkomisjon ja kultuurikomisjon, rahanduskomisjoni 12 liikmest ning riigikaitse 9 liikmest on 2005. aastal naisi kummaski 1.

*Iseseisva Eesti valitsustes on naised olnud alati suures vähemuses, piirdudes üldjuhul 1-2 naisministriga; samuti on ministeeriumide haldusala asutuste eesotsas olnud ja on enamuses mehed: 2005. aastal oli naiste osakaaluks vaid ligikaudu 20%,  välja arvatud  “pehmete”, st sotsiaal-kultuuriliste funktsioonidega ametite puhul.   

*Eesti tööjõu-uuringute kohaselt on naised avalikus sektoris selges ülekaalus tippspetsialistide, keskastme spetsialistide ja ametnike hulgas, kus nende osakaal on kõikunud 70-90% vahel, kuna siia kuuluvad Eesti statistika põhjal õpetajad, arstid, medõed jm naisteametid; samas on naiste osakaal seadusandjate, tippametnike ja juhtivtöötajate hulgas kõikunud 30-40%  vahemikus.

*Nagu mujal maailmas,  on ka Eestis firmade tippjuhtimise tasand kõige suurema vertikaalse segregatsiooniga tööturu osa. Eesti edukamate ettevõtete TOP500 oli naistegevjuhte 2001. a.andmeil 5,6% ja 2003.a 5,7%; Gaselli tüüpi kiiresti arenevates väikefirmades  vastavalt 2001. aastal  10,9% ning 2003. aastal – 11,4%. Arvud näitavad, et naisjuhtide osakaal püsib järjekindlalt madal ning mingit märkimisväärset kasvutendentsi pole märgata.

Äripäeva TOP’ide analüüsist selgub, et naistegevjuhtidega firmad on oluliselt väiksemad kui meestegevjuhtidega firmad ja seda nii töötajate arvult, realiseerimise netokäibelt kui bilansimahult. Ettevõtlusvaldkondade osas valitseb jätkuvalt tugev sooline segregeeritus. Auditeerimis-, turismi-koolitus-, rõiva- ja toitlustusäris tegutsevad naised, samas kui transpordi-, transpordivahendite-, ehitus- ja ehitusmaterjalideäri naised praktiliselt puuduvad.

*Eesti kõrgeimas akadeemilises kogus, Teaduste Akadeemias, on 2005. aastal 59 liikme hulgas üksainus naine. Teaduspoliitika ja teadusfinantseerimisega tegelevas Teadus- ja Arendusnõukogus pole ühtki naisteadlast,  Teaduskompetentsi Nõukogus oli 9 liikmest vaid 1 naisteadur, Eesti Teadusfondi ekspertkomisjonides oli naisi 18%. Kõigi avalik-õiguslike ülikoolide rektorid on mehed. Kõrgharidus- ja teaduspoliitikat kujundavad Eestis mehed.

*Naiste akadeemilise karjääri osas valitseb selge seos: mida kõrgem on akadeemiline ametipost, seda väiksem on naiste esindatus. Eestis kõigub korraliste naisprofessorite arv 8% Tallinna Tehnikaülikoolis kuni 30% Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Kõigi Eesti ülikoolide puhulon olukord ühesugune: mida  kõrgem on õpetamise, mitte teadustöö osa antud akadeemilisel positsioonil,  seda suurem on naiste osatähtsus. 

*Arendustegevusega tegelevad inimesed on tähtsaim strateegiline ressurss uute teadmiste ja oskuste rakendamisel ettevõtluses. Ettevõtlussektoris on alates 2001. aastast teadus- ja arendustegevuse töötajatest naisi kolmandik, mis näitab, et ettevõtluse teadus- ja arendustegevuse kujundamisel on pearoll meesteaduritel. (Teadus ja arendustegevus 2003. Statistikaamet, Tallinn 2005).